17. septembril 2001. aastal avati Lõuna-Eesti Haiglas hooldusravikeskus, juhatajaks oli Reet Urban. Hooldusravikeskuse koosseisu kuulus 10 voodikohaga hooldusravi osakond ja 30 kohaga hooldekodu. Hooldusravi meeskonda kuulusid 4 õde, hooldajad, 0,5 kohaga arst, vanemõde, osakonnajuhataja ja perenaine.
Hooldusravi mõiste tuli Eesti tervishoiumaastikule seoses tervishoiu reformimisega. Hooldusravi oli mõeldud patsientidele, kes olid neile vajalikus mahus aktiivravi kätte saanud ning ei vajanud enam kõrgtehnoloogilist ja spetsialiseeritud aktiivravi. Hooldusravi (õendusabi) oli väljakujunenud erivajadustega haigetele osutatav meditsiiniline, psühholoogiline ja sotsiaalne abi, mis lähtub haige individuaalsetest vajadustest, kindlustab talle parema võimaliku elukvaliteedi ja maksimaalse toimetuleku haigusega. Hooldusravi teenuse tulekuga tulid tervishoiumeeskondadesse sotsiaaltöötajad. Mõisteti, et kõigile tervisega seotud probleemidele ei ole võimalik lahendust leida ilma, et lahendataks patsiendi sotsiaalsed probleemid. Hooldusraviteenuse eest tasus Eesti Haigekassa kindlustusega patsientidele täies mahus. Haiglavõrgu arengukavas oli hooldusravi rahastamine planeeritud kolme osapoole poolt - patsient, haigekassa ja kohalik omavalitsus.
