Uudised

Lõuna-Eesti Haiglal oli taas hea meel anda üle haigla kauaaegsetele töötajatele üle tänumedalid. 40 tööaastat on täitunud õdedel Raili Rauba ja Taimi Tarro, hooldajal Ülle Mõttus, raamatupidajal Helle Kiik, logopeedil Juta Kits ja kopsuarstil Urve Tiidla. 

Täname Teid, et olete need aastad olnud meiega!

Tänavu toimus Eesti Kiirabi Kutsemeisterlikkuse võistlus Pärnus, Valgerannas. Võistlustulle astus 18 erineva brigaadi seas ka Võru kiirabi esindus koosseisus Birgit Lumi, Ketter Põder ja Uku Freiberg. Võistlus koosnes kümnest erinevast keerulisest situatsioonist hõlmates erinevaid kannatanuid: uppunu elustamine, põletushaige käsitlus, puu otsas rippuv arborist, masskannatanutega õnnetus, anafülaksia käsitlus, kannatanu evakuatsioon "lahinguväljalt", vigursõit ja palju muud. 

Meie meeskond saavutas auväärse neljanda koha. Ka kiideti Võru brigaadi selle eest, et keerulistes oludes säilis hea huumorimeel!

Ühel ilusal suvepäeval kogunes Lõuna-Eesti Haigla erakorralise meditsiini osakonna personal NAMM Resto ja Šokolaadikohvikusse Maaliõhtule. Ja sellest sündis looming.

Maalinäitus on üleval haigla 1. korruse A-korpuse koridoris. 

23. mail toimus kiirabi ja päästeameti ühisõppus Võrumaal Nogopalu karjääris. Päästjatel ja kiirabitöötajatel tuli lahendada olukord, kus kokku olid põrganud sõiduauto ning reisibuss. Päästmist vajas 15 inimest. Esmalt plaaniti see läbi viia kahe kiirabibrigaadiga, kuid viimaks kasvas ettevõtmine viimaste aegade üheks suurimaks piirkondlikuks õppuseks. 

Võrumaa päästjad ja kiirabi harjutasid karjääris suure kannatanute arvuga liiklusõnnetuse lahendamist, et treenida end harva, ent aeg-ajalt siiski juhtuvate suurõnnetuste puhul inimeste päästmiseks. Niigi raske õppuse tegi keeruliseks pidev vihmasadu. Kokku jõudis sündmuskohale seitse kiirabibrigaadi. Lisaks Võru kiirabile tulid abijõud Tartust, Põlvast ja Antslast. Päästeametist osalesid Võru, Vastseliina, Mõniste kutselised päästjad ja Rõuge ja Suhka vabatahtlikud päästjad.

Lõuna-Eesti Haigla kiirabiosakonna juhataja Kevin Lumi sõnul on üldine tase kiirabil väga hea ning võimekus siin piirkonnas suures plaanis piisav. Õppus on hea viis treenida meeskonnad välja erinevates oludes ühiselt ja kiiresti tegutsema. 

Palun tutvusta ennast lähemalt: kes sa oled ja millega igapäevaselt tegeled.

Olen 30-aastane kahe väikese (ja väga toimeka) lapse ema ning abikaasa. Igapäevaselt keerlebki mu elu palju just laste ümber – Lennart (4) ja Luna (3) hoiavad elu päris heas tempos. Kui parajasti ei kasvata lapsi või ei otsi kadunud sokke, töötan kiirabis ning koolitan tulevasi esmaabiandjaid ja meedikuid.

Kuidas sattusid kaitseväkke? Sinu teekond reservväelaseks saamisel.

See teekond sai alguse juba siis, kui olin 14. Mind võlus kogu see maailm – distsipliin, füüsilised katsumused ja militaarsed võistlused. Olin pühendunud kodutütar, kes käis igal võimalusel metsas turnimas. Mõtlesin juba siis, et kui kõik mehed läbivad ajateenistuse, siis mina ei kavatse küll teistsugune olla.

Pärast gümnaasiumi läksin kohe ajateenistusse ja teenisin 11 kuud Kuperjanovi jalaväepataljonis. Kerge see ei olnud, aga allaandmine ei tulnud kõne allagi. Ajateenistuse lõpuks olin rühmaparameedik ja hiljem läbisin veel täiendavaid kursusi, kuni sain nooremveebli auastme.

Täna olen reservis ja see osa mu elust on küll pisut tahaplaanile jäänud, aga ausalt öeldes usun, et see on olnud väga oluline osa minu elust.

Kuidas leidsid tee kiirabisse?

Meditsiin on mind alati paelunud, mis on mu suguvõsa kontekstis peaaegu kriminaalne. Meie peres ei tohi isegi sõna veri liiga valjusti öelda – mõni vajub juba jutu peale näost ära. Aga mina? Mina luurasin kiirabiautode ümber ja unistasin sellest maailmast salamisi kogu aeg.

Ajateenistuse ajal sain maitsta, mida tähendab kiirabitöö – tegin praktikat nii Tallinna kui Võru kiirabis ja ausalt öeldes olin kohal nii tihti, et oleksin võinud varustusse kuuluda. Pärast teenistust töötasin Tartu Ülikooli Kliinikumis EMO-s ja mitmetes osakondades, mis kõik andsid mulle vajaliku pagasi. See oli pikk, vahepeal ka konarlik tee, aga see maailm tõmbas mind endasse ja enam ei lasknud lahti.

Kuidas näeb välja sinu tööpäev kiirabis?

Hommikul võtame valve üle ja uurime, mis ööpäeva jooksul juhtus. Kontrollime kogu varustuse üle – alates defibrillaatorist kuni plaastrikarbini. Mõni päev jõuame isegi kohvi juua. Mõni teine päev ei näe sa enam lõunasööki ega tualetti enne, kui päike loojub. Aga just see ettearvamatus hoiabki asja põnevana. Iga päev on uus lugu, uus inimene, uus olukord.

Millised iseloomuomadused on vajalikud kiirabitöös?

Hea huumorimeel. Aga tõsisemalt – pingetaluvus, kiire kohanemine ja oskus inimestega suhelda ka siis, kui nad on oma elu kõige kehvemas olukorras. Säilenõtkus – see ilus eestikeelne sõna – on ehk kõige täpsem kirjeldus. Pead painduma, aga mitte murduma.

Mida naudid rohkem – kas kiirabitööd või koolitajarolli?

Mõlemal on oma võlu. Koolitajana peab alati mitu sammu ette mõtlema – sa ei saa improviseerida nagu väljakutsel. See tähendab suurt ettevalmistust ja vaimset pinget. Samas on tohutult rahuldust pakkuv näha, kuidas keegi Sinu toel uusi oskusi omandab või sära silmis minu mõeldud situatsioone lahendab. Aga kiirabi – see on mu südame võitnud. See tempo, see meeskonnatöö ja see, et iga päev on päriselt oluline – see on hindamatu tunne.

Millised on Sinu hobid ja kired?

Mulle meeldib natuke kõike – ja vahel ka palju! Ratsutan, ujun, sõidan rattaga, mõnikord laulan laval, teinekord keerutan end postitantsu trennis. Elu on liiga lühike, et teha ainult ühte asja korraga.

Aga kõige suurem ja tähtsam "projekt" on mul kodus – kaks väikest inimest, kes õpetavad iga päev, kui vähe ma tegelikult veel tean. Kooskasvamine Lennarti ja Lunaga on olnud siiani kõige suurem väljakutse ja samas suurim rõõm. Ning muidugi – nende kõrval on minu abikaasa Kevin, kelle toeta ei toimiks meist keegi.

Sõnum noortele, eriti noortele naistele, kes mõtlevad ajateenistuse peale?

Kui sa vähegi tunned, et see teema sind kõnetab, siis tee see samm. Ära lase end eksitada hirmust, et "äkki ma ei saa hakkama". Sa saad. Ja isegi kui vahel tundub, et ei saa – siis just sealt algabki eneseületus. Ajateenistus on võimalus. Võimalus kasvada, tugevamaks saada ja leida iseendas midagi, mida sa ei teadnudki olemas olevat.

Ja veel – ajateenistus ei ole ainult "meeste asi". Väga palju on ka naiseks olemises just seda jõudu ja visadust, mida selles süsteemis vaja on. Kui mina sain hakkama, siis sina saad ka.

25. märtsil tunnustas Võrumaa Arenduskeskus koostöös maakonna omavalitsustega Võru maakonna sotsiaal- ja tervisevaldkonna tegijaid. Teiste seas on kõrgelt nomineeritud ka Lõuna-Eesti Haigla töötajad.

On uhke tunne, et laureaatideks on kuulutatud kauaaegne taastusravi arst Kersti Hagel - Aasta tervisesse ja heaolusse panustaja, psühhiaatriaosakonna sotsiaaltöötaja Anu Raudsepp - Aasta sotsiaaltöö tegija ja ämmaemand Kadi Joakit - Aasta laste heaolusse panustaja.

Rõõmustame üheskoos selle kõrge tunnustuse üle!

Tiit Toots (vasakul), Kersti Kõosaar, Minni Aia-Utsal, Kersti Hagel, Meeli Vill, Anu Raudsepp, Kadi Joakit, Raul Kudre. Foto: Andeli Pall

Lõuna-Eesti Haigla ees avati tänupink endisele haigla peaarstile (aastatel 1959-1986) Hillar Kaldale, kelle roll Meegomäel asuva haiglakompleksi projekteerimisel ja valmimisel oli ülioluline. 

1961. aastal hakkas Hillar Kalda, tolleaegne peaarst, eest vedama oma suurt unistust. Haigla projekteerimine algas 1968. aastal.

15.mail 2025. aastal möödub haigla avamisest 43 aastat.

20 eurone visiiditasu kehtib kõikidele patsientidele, kes pöörduvad eriarsti, füsioterapeudi, kliinilise psühholoogi või logopeedi esmasele ambulatoorsele vastuvõtule. 

Visiiditasu on 5 eurot, kui isik on: 
•    alla 19-aastane;
•    rase (välja arvatud kui ambulatoorset ravi osutatakse seoses raseduse või sünnitusega);
•    alla üheaastase lapse ema;
•    üle 63-aastane;
•    riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel töövõimetuspensioni või vanaduspensioni saaja;
•    töövõimetoetuse seaduse alusel tuvastatud osalise või puuduva töövõimega;
•    töötu tööturumeetmete seaduse tähenduses;
•    sotsiaalhoolekande seaduse alusel toimetulekutoetuse saaja või tema perekonnaliige, kui isikule või tema perekonnale on ambulatoorse eriarstiabi osutamise kuul või sellele eelnenud kahel kuul makstud toimetulekutoetust.

NB! Visiiditasu ei või nõuda: 
•    vältimatu arstiabi eest (erakorraline vältimatu arstiabi), kui sellele vahetult järgneb haiglaravi;
•    kui ambulatoorset ravi osutatakse seoses raseduse või sünnitusega;
•    asutuse sisesel suunamisel teise arsti või tervishoiutöötajaga võrdsustatud spetsialisti juurde;
•    Arsti suunamisel teise sama eriala arsti juurde (sh teise raviasutusse suunamisel);
•    Uuesti 365 päeva jooksul, kui arst või tervishoiutöötajaga võrdsustatud spetsialist jätab patsiendi enda jälgimisele või ravile.

Arstil on kohustus enne ambulatoorset visiiti haigla elektroonilisest infosüsteemist kontrollida, kas patsient on visiiditasu tasunud.
 

Vabaühenduste Liit ja president Alar Karis andis üle üle tunnustused eelmisel aastal oma tööde ja tulemustega silma paistnud kodanikuühiskonna tegijatele. Teiste seas kuulutati Aasta Vabatahtlikuks ka Lõuna-Eesti Haigla psühhiaatriaosakonna juhtumikorraldaja Terje Mihhailova. 

Terje on alates 2019. aastast MARACi vabatahtlik Lõuna-Eestis, MARACi võrgustikutöö eesmärk on tagada kõrge riskiga vägivallajuhtumite korral kannatanu turvalisus. 

Rõõm on töötada ühes kollektiivis särasilmsete inimestega!

President Alar Karis tunnustas tänavu vabariigi aastapäeva eel riikliku teenetemärgiga 157 inimest. Teenetemärkidega tänatakse inimesi, kelle pühendumus kutsetööle või kogukondlikule tegevusele on oluline osa Eesti tugevuse ja hakkamasaamise loos. 

Meditsiinitöötajate seas sai Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi Lõuna-Eesti Haigla kauaaegne lastearst Ruth Kipper.

Dr Ruth Kipper määrati peale ülikooli lõpetamist tööle lastearstiks Võru Rajooni Keskhaiglasse. Tema esimene tööpäev lastenõuandlas oli 02. augustil 1980 linnaümbruse 800-lapselises jaoskonnas. Aastate jooksul on dr Kipper ravinud mitu põlvkonda lapsi. Oma töös on ta konkreetne ja alati positiivne, pidades väga lugu oma kolleegidest tundes siirast huvi, kuidas neil päriselt läheb. Tegemist on hea õpetajaga ka noorematele kolleegidele. Ta on uuendusmeelne, soovides rakendada parimaid praktikaid. Temaga on alati võimalik pidada läbirääkimisi. Ka kõige keerulisemates situatsioonides või olukordades on ta toetav ja mõistev.  

Kohusetundlikkus ei luba Ruth Kipperil osakonda ja kollektiivi kuidagi maha jätta ning minna pesnionipõlve pidama. Ruth Kipperi näol on tegemist tõelise haigla raudvaraga, kelle najal sünnitusosakond saab jätkuvalt toimetada. Dr Kipper pälvis ka Aasta Kolleegi tiitli 2024. aastal.

Augustikuus täitub tal 45 aastat tööstaaži Lõuna-Eesti Haiglas.